Loomaaeda asus Aleksei Turovski tööle juba viienda kursuse tudengina.

„Tulin siia menetluspraktikale,“ selgitab Turovski. „Meie tolleaegne direktor Karolin Stern – andku Jumal talle hingamist! – vajas lektoreid ja hea inimestetundjana sai ta kohe esimesest kohtumisest minuga aru, et ma olen üsna jutukas. (Muheleb.) Nii ta pakkus mulle lektori kohta palgaga, mis ületas minu tollast kõrgendatud stipendiumit kaks ja pool korda. Nii et juba 1972. aastal alustasin loomaaias tööd.“ Nõukogude ajal kehtis süsteem, kus ülikooli lõpetaja pidi töötama kindlal töökohal, kuhu ta määrati, kuni kolm aastat. Kui Turovski ülikooli lõpetas, tegi loomaaed taotluse, et teda just sinna saadetaks. „Nii ma siin olen olnud. Ei saa öelda, et vahelduva eduga, kuid vahelduva ametipositsiooniga,“ ütleb ta.

Kuid pikemat aega, ligi veerand sajandit oli Turovski põhitöö hoopis teises ametkonnas: „Töötasin Läänemere Kalamajanduse Uurimise Instituudi Tallinna osakonnas. Asutuse venekeelne nimi oli BaltNIIRH. Instituudi peamaja asus Riias, Daugav-grivas 6, mäletan seniajani. Me olime siin väga autonoomsed tegelikult. Aga loomaaiast täielikult ära minna ei ole võimalik, nii et ma olen kas lepingu alusel või poole kohaga olnud alati ka loomaaiaga seotud. Nüüd juba paarkümmend aastat olen ametlikult olnud ainult loomaaias.“

Tänaseks on nimetatud instituudist muide välja kasvanud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut.

„1976. aastal kutsuti mind instituuti, et ma uuriksin kaladele elussööda kasvatamise võimalusi,“ räägib Turovski. „Aerjalalised, vesikirbulised vähid, ussid, ümarussid eelkõige, ja hiilgavaks noorte kalade toiduks on veel loomulikult keriloomad. Eks ma siis sellega usinalt tegelesin ja üht-teist huvitavat õnnestus ka leida, näha ja teha. Kuid on selge, et majanduslikult Eestis sellel erilist perspektiivi ei ole. Neid loomakesi saab kasvatada Kesk-Aasias ja seda ka tehakse, sest seal on päikest ja soojust palju rohkem ning on võimalik saada väga suuri saake ja siis neid ka talveks säilitada.“

Vältimatult jõudis Aleksei Turovski tollases ametis ka oma elutöö juurde. „Läks kolm-neli kuud ja siis hakkasin juba tegelema kalade parasiitidega,“ meenutab ta. „Sestpeale on parasitoloogia olnud minu peamine professionaalse huvi teema. Siiski, juba enne ülikooli esitasin 11. klassis vabariiklikule bioloogiaolümpiaadile 64 leheküljel töö tagasihoidliku pealkirjaga „Parasitism orgaanilises maailmas“, mis käsitles kõiki parasiite, viirustest nahkhiirteni.“ Ning oma nooruslikult uljast ambitsioonikust meenutades muheleb ta taas.

Enne Turovskit oli kalade parasiitidega instituudis tegelenud vaid üks tore proua, kes loendas kahepõlvsete imiusside diplostamiidide arvu kalade, eeskätt vikerforellide, silmades.

„Mõned kalad, kelle silmades need ussid esinevad, jäävad pimedaks ja mõned mitte,“ selgitab Turovski. „Mind aga huvitasid kõik parasiidid ja just nimelt kaladel, kes võivad olla parasiitidele nii lõpp-peremehed, vaheperemehed kui ka lisa- ja reservuaarperemehed. Kalad ja nende parasitoloogiline olukord määravad terve ökosüsteemi seisu, on see meri või lomp või mõni muu veekogu. Korralik ettekujutus kalade parasitofaunast annab väga tugeva aluse hinnata tervet ökosüsteemi: kuidas on lood parasitoloogilisest aspektist nii hüljeste, lindude kui inimestega. Päris ilma parasiitideta ei ela siin maailmas mitte keegi.“

„Aga kuidas sa uurid parasiidi elu, kui sa ei ole pädev peremehe elu küsimustest aru saama?“ küsib Turovski. Ja vastab: „Nii et palun – kui sind huvitab parasiidi elu, tema biotsükkel, tema ökoloogia ja loomulikult ka evolutsioon, siis ole kallis ja tee endale selgeks tema peremeeste elu-olu. Parasitoloogina saan öelda, et loomaaias ei ole loomi, kelle vastu ma ei saaks huvi tunda.“

Parasiit elab tänu sellele, et tema peremeesorganism on elus. Kiskja peab tapma, et söönuks saada, kuid parasiit ei tohiks üldse tappa ja ta püüabki seda mitte teha, aga alati ei kuku kõige paremini välja, selgitab Turovski.

ELU EKSPEDITSIOONIDEL.

Töö kalade uurimisel eeldas suurel hulgal välitöid. Seepärast on Turovskile üsna hästi tuttavad nii Kasari kui Pärnu jõgi ja kõik lõhilaste kudejõed, mida on Eestis umbes 40. Tööd kestsid kogu jäävaba aja, varakevadest kuni novembri lõpuni välja. Oli ilus aeg. „Sõuad oktoobri lõpupoole Kasaril paadiga peal ja näed, kuidas jää hakkab tekkima,“ meenutab Turovski. „Imeõhukesed jäätükid nagu pannkoogid tulevad üksteise järel allavoolu, täiesti läbipaistvad. Ja siis kuuled seda imepeent kõlinat, kuidas nad su paadinina vastu purunevad... See on imekaunis.“

„Või teinekord märtsis-aprillis oled paadiga roostikus,“ jätkab Turovski nostalgialainel. „Veetase on ebaühtlane, nii et pilliroo kõrtel on vee kohal 3-4 cm kõrgusel jääst rõngad ümber, nagu balletiseelikud – imeilus! Seda elu elasin ma üle kahekümne aasta.“

Peale looduse ilust osasaamise eeldasid ekspeditsioonid siiski ka tõsist ja rasket tööd. „Päris paljud parasiitide liigid lahkuvad kalast kiiresti – paari, vahel ka poole tunni möödudes pärast kala veest välja võtmist,“ räägib Turovski. „Kala tõstetakse paati, veega täidetud lastevanni, mina aga olen siinsamas paadipingil oma mikroskoobiga ja võtan temalt kohe kaabet alusklaasi peale. Katteklaas peale ja vaatan kohe sealsamas – viburloomad, infusooriad, ripsloomad, ja väga väikesed ainupõlvsed imiussid naha peal, monogeneae.“

Omaaegne paadis mikroskopeerimine on jätnud oma jälje ka Aleksei Turovski tervisele. „Ma ei hakka enam kunagi autot juhtima, sest ma ei usalda oma silmapõhja,“ selgitab ta. „Selle rõhk tõuseb vahel järsult ja tulemuseks on tunnelnägemise sündroom. Tegelikult ei tohi päikesevalgusega mikroskopeerida, aga see oli ju Nõukogude Liit. Võttis 10–12 aastat otsinguid ja taotlemist, kuni ma sain stereo­skoopilise okulaaride komplekti autonoomse, tõesti hästi töötava tehisvalgustusega.“

„Eks ma teadsin küll, et ei tohi,“ tunnistab Turovski tagantjärele. „Nüüd mul auto on, kuid lube mitte. Aga mul on poeg, kes sõidab.“

OHTLIKUD PARASIIDID.

Välitöödel avastatud parasiidid polnud mitte lihtsalt teadusliku huvi objekt, vaid nõudsid vahel ka teadlaste kiiret sekkumist, et peatada ohtliku kahjuri levik. „Väga tähtis oli selgeks teha, kas kaladel esineb ka gyrodactylus salaris või ei,“ meenutab Turovski. „Gyrodactylus, see väike ussike võib lõhe ja forelli noorjärke piinata majandis nii, et kadu ületab paari kuuga 80%. Kui me seda jubedikku ei leidnud, siis jumal tänatud – suurepärane teaduslik tulemus! Aga kui oli, siis tuli kohe uurida lähedal-asuvates kalamajandites, kas kuskile on Skandinaaviast sisse toodud sertifitseerimata noorjärke või marja. Ja enamasti selgus, et toodi küll, muidugi.“

Edasi lugemiseks telli ajakiri Kalale