Andres võtab meid koduuksel vastu, käsi sidemes. Puutöömeeste värk – vahel saavad ikka käsi ja saeketas kokku. Seekord läks õnneks hästi, aga paar nädalat takistas töötegemist küll.

Alustuseks näitab Andres plekklante, mille täiesti maha kulunud värvkatte ta on aerograafiga taastanud. Ilusad. Kui ei kardaks kulunud klišeesid kasutada, ütleks isegi, et kaunimad kui poelandid.

Järgmine asi Andrese pihus on esmapilgul arusaamatu karvatuust, millel ees plastist vooblerikeel ja raskuseks väike volfram-tšeburaška. „Putukvoobler,“ ütleb meister. „Vaatad, et suvaline nässakas, aga vees paneb täpselt nagu maim. Haug, ahven, punane – kõik võtavad ära.“

Nüüd jõuame päeva hittide juurde. Raamil ripuvad Andrese enda tehtud jergid. Vaatad neid ja saad aru, mis vahe on meistri tehtud landil ja mass­toodangul...

„Alguse sai kõik sellest, et poest polnud enam neid õigeid jerke saada,“ kurdab Andres. „Ja eks ma tahtsin proovida ka, kas ma saan üldse hakkama. Protsessi väljatöötamisele läks kõvasti aega. Et leida üles õiged komponendid, ja kõik need värvid-lakid-krundid-lahustid peavad omavahel sobima. Kellegi käest küsida ka ei saa, kohe oled konkurent ju.“

Edasi lugemiseks telli ajakiri Kalale