Enamik Eestis esinevaid linde on tagasihoidlikult värvunud sulestikuga, ent kolm lõunapoolse päritoluga liiki on pälvinud lausa „kalliskivi“ tiitli. Need on siniraag, keda viimasel kümnendil pole enam leitud Eestis pesitsemas, mesilasenäpp kui harukordne eksikülaline ja jäälind.

Kuigi aeg-ajalt märgatavalt kõikuva arvukusega, on jäälind meie haudelindude hulgas püsinud juba peaaegu terve sajandi. Küllap elutses jäälind siinmail muistsetelgi aegadel, ent keskaegsed kroonikud ei ole nii väikest olendit nimetamisväärseks pidanud – kirjasõnasse on „jehlind“ pandud alles 1660. aastal. Võime väita, et kui maarahva suust oli kuuldud linnu nimetus, võis siin elada ka selle omanik ise.

VÄLIMUS. Kuigi jäälinnu välimus on oma sulesillerdusega silmatorkav, on tema eluviis üsnagi varjatud ja värvus tegelikult varjevärvuse laadi. Ilmselt ei viibinud inimesed varasematel aegadel kuigi tihti asja ees, teist taga tema elupaikades. Peale selle on jäälind üsna inimpelglik ja käitub pisut peiduliselt, eriti pesitsusajal.

Siiski ei jää see varblasest veidi suurem, pisut jässaka kerega lind jõe või oja kohal tähelepanelikule loodusehuvilisele naljalt märkamata. Tema selg ja sabapealne on ere-taevassinised, muu ülapool tuhmroheline peente helesinakate tähnidega, rind ja kõhualune on ookerjalt roostepunakad. Selliselt värvunud sulestiku tõttu on nii kõrgemalt kui ka altpoolt vaadates raske lindu silmata: ülapoolelt sulab ta kokku veest peegelduva taevasina ja kaldapuistu rohelusega, samuti veesiseste taimede fooniga, alapool on aga liiva- või savipaljandite tausta tooni.

Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga) on tugev ja pikk, üle viiendiku linnu pikkusest. Saba on aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jalgade abil kühveldab jäälind pesaurust liiva ja muud kobestatud pinnast välja.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Kalale