Küllap on paljud lugejad tähele pannud, et kalastuspoodides üle Eesti müüakse juba mõnda aega Saaremaal valmistatud, kaubamärki Estlant kandvaid puulante, mis iga kalamehe silmale väga ahvatlevad vaadata. Mida aga arvavad saarlaste lantidest haugid ja kuidas Estlandi iludustega püüda, käisime Saaremaal katsetamas koos landimeistrite endiga.

Viis aastat tagasi võttis Võrumaalt pärit, kuid nüüd juba aastaid Saaremaal elanud Meelis Juhkam noa ja vestis valmis oma esimese landi. Värvis ära, pani konksud külge ja läks kodu taha jõe äärde. Üsna varsti oli haug otsas. Nii sündis tänase Mullutu Murdja eelkäija. Ja see omakorda viis Saaremaa oma landitööstuse sünnini.

Täna veavad Estlanti kolm meest: Kristo Putnik, Meelis Juhkam ja Alver Maidle. Meelis ja Alver tulevadki meile näitama, kuidas saare murdjad töötavad. Saame pärastlõunal kokku ühes väikeses sadamas, kus idee poolest peaks olema kõvasti püügimaad pea nädala puhunud kõva edelatuule eest varjus. Aga võta näpust – prognoosiga läks seegi kord nagu nendega ikka läheb ja just selleks päevaks keeras tuule läände, mis tuleb sealkandis otse peale. Korralik jänes on merel. Muidu pole hullu, triiv tuleb küll kiire, aga püügipaika jõudmisel saame garanteeritult märjaks. 
Alver ja Meelis on jõudnud tund aega sadama ümbruses koos saarlaste tuntud havihundi Kikega sooja teha ja üks haug on juba käes. Ja mitte veendunud plekimehel Kikel, vaid ikka oma toodanguga püüdval Alveril. 

Keerame sadamast paremale lootuses seal laiu ja ranna vahel veidi tuulevarju leida. Püüda saab, ei ole hullu. Põhi on magus: ligi meetrine vesi harvade nn haugihernestega. Siin peab kala olema. 
Meelis paneb otsa landi, millega ta viimasel ajal peamiselt püüdnud: Estlandi uusima mudeli, mil nimeks Saare Slaider, valge kõhu ja sinise seljaga. Et püük käib soojas, vähemalt 18-kraadises vees, tundub selline valik üllatav – rusikareegel ütleb ju, et see võiks olla pigem jaheda vee värv. Meelis ütleb ausalt, et tema ei ole eriti värviusku ja et püüab see lant, mis otsas on. Põhiliselt kasutab ta sedasama sinivalget lanti ja päikesega hõbedast „särge“. Nõnda nii kevadel, suvel kui sügisel. „Ostjate eelistustes võib küll märgata, et osad värvid lähevad paremini kui teised,“ ütleb Meelis. „Näiteks ahvenatoonid kipuvad poelettidelt kõige kiiremini otsa saama.“

Lepime kokku, et ma püüan plekiga ja Meelis oma lantidega, siis on ka väike võistlusmoment. Ühe püügi põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teha, et üks lant töötab ja teine mitte, kahtlemata ei saa. Aga kui vahe peaks drastiliselt suur tulema, siis midagi see ehk näitab. Teises paadis on ülesande püstitus sama: Alver püüab Estlandi landiga ja Kike oma harjunud Kuusamo Professoritega. 

Jõuame esimese triiviga umbes poole peale, kui Meelise ritv tõmbub korralikult kaardu. No ikka väga korralikult. Mõni minut siduri kärinat ja ilus havi on paadis. Kaalu pole meil kaasas, aga nii 3,5 ja 4 kilo vahele võib ta silma järgi jääda. Seis 1:0 Estlandi kasuks. Pildid tehtud, läheb haug oma asju edasi ajama. 
Edasi lugemiseks telli ajakiri Kalale