Kes muu kui mitte kalamees. Eesti vabariigi põhiseaduse paragrahv number viis ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus. On juba ammu teada ja iga päevaga saab üha selgemakski, et Eesti Nokia on puhas ja puutumatu loodus. Selle all peame siin ajakirjas eelkõige silmas puhtaid ja vabalt voolavaid jõgesid, järvi ja merd. Me ei tolereeri veekogude paisutamist, sest selle sama paragrahvi teine poole ütleb: „mida tuleb kasutada säästlikult.“ Säästlikult kasutamine tähendab, et ressurssi kasutatakse vaid niipalju, et seda jätkuks ka tulevastele põlvedele. Meie vooluveed ei ole ainult hüdroenergeetiline ressurss. See on ka puhta vee ressurss ehk keskkond, mida vajavad eluks kalad, nii looduslikud kui ka kasvanduste omad. Et kasvanduse kalad saaksid vett, tuleb osa jõe vooluhulgast kõrvale juhtida, kasutades selleks paisutamist või voolu suunamist. Paisutamise mõttetusest hüdroenergia tootmisel on Eestis aru saadud, sest looduskeskkonnale tekitatud negatiivsed kõrvalmõjud on selle tegevuse puhul liialt suured. Siin ei erine ka teistel eesmärkidel paisutamine. Rahvale kuuluvat jõge paisutades seatakse eraisiku huvid ettepoole üldsuse huvidest. Läbivooluga kalakasvatuste negatiivset mõju looduslikele veekogudele pole aga Eestis seni suurt uuritudki. Jutt kalakasvatuste tohutust vajalikkusest kohe-kohe lõppevate loodusressursside valguses on eksitav. Kui käite ringi turul või kalakauplustes, saate aru, et ikaldus meid tegelikult ei ähvarda, kalalettidel on sortiment suurem kui eales varem. Seega milleks paisutada jõgesid kalakasvatuse eesmärgil, kui kõrval looduslikus jões võiks kala rännata, kudeda, kasvada, paljuneda ja kalahuviliste söögilauale sattuda? Sest nii on aastaid tehtud. Ei, Sindi pais oli ka 184 aastat, sest kunagi arvati, et see oli hea.
Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonnas töötades arvati Matsalu kaitsealal kohapeal, et Matsalu looduskaitse alal Kasari jõe suudmes tuleb lasta kutselistel kaluritel aasta ringi mõrraga püüdmist jätkata, sest muidu sureb elu maal välja. Tänu tugevale survestamisele õnnestus seal vähemalt kevadise kuderände ajaks mõrrapüük keelustada. Sügisel Kasarisse suunduvate vimbade ja meriforellide püük aga jätkub, sest see on ajalooliselt nii juba aastaid olnud. Ajalugu on tore asi, kuid kas ei ela me täna olevikus ega soovi endale paremat tulevikku?
Sügis on vajalik ja selle pime aeg endassevaatamiseks ideaalne, saab lugeda raamatuid, uurida paremaid praktikaid, saada paremaks versiooniks iseendast nii isiku, riigi kui ka rahvana. Palk ju jookseb, vabalt võinuks siia kirjutada rohkem Sindi paisu langemisega kaasnevatest uutest püügivõimalustest, kuid mingil hetkel hakkas missioonitunne nende ridade autori sees pead tõstma ja selline ta sai, number 33.
Head lugemist.