Kalagiidina näen päris tihti, kui erinevaid rohuvabu lante otsa seotakse. Teinekord olen huvi pärast lasknud klientidel valida minu landikohvrist mõne neile endile enim huvi pakkuva. Seda, et valitakse rohuvaba, on tulnud tihti ette Emajõel jigipüüki tehes, sest inimesed väsivad sellest, et nende järjekordne lant põhja kinni jääb. Jigitades juhtub seda sageli ja kui õigeid võtteid ja konkse kasutada, saab landid reeglina lihtsa vaevaga alati ka lahti. Olles aga silikoonlandi igaks juhuks veel kõvemini „kala“ taha haakinud – mis sest, et see on känd – siis, jah, ei ole tõesti enam muud teha kui nöör katki tõmmata.

Alguses olin ma kurb, sest palju lante jäi põhja, siis aga sain aru, et viga oli minus ja inimene, kes mu paadis kalastab, ei ole ju 25 aastat seda teinud nagu mina ning on loomulik, et ta ei tea, kuidas on õige käituda, et erinevates kohtades vette visatud landid koos kalaga või ilma heinata tagasi saada. Samuti ei ole resultatiivne keset suurt ja sügavat jõge rohuvaba lanti loopida. Kõigil neil lantidel on oma kindel aeg ja koht.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Kalale