Algava Emajõe sügisese latikapüügi puhul laob kalastuskorüfee Valeri Šabanov välja kogu oma ligi 50-aastase kogemustepagasi selle püügi kohta. 
Aasta hea oli 65... Eriti Emajõel. Kobakas seatinast raskus moodustas õhus kaare ja kukkus korraliku sulpsuga jõkke. Kahekümnemeetrine jupp tamiili läbimõõduga 0,6 mm, seotud veepiiril masse torgatud meetripikkuse ragulkakujulise oksa külge, oli valmis püügiks. Liinil, kohe enne oksa rippus kelluke. Algas närvesööv ja samas nii lootusrikas võtu ootus. Selline oli minu esimene tonkapüük Emajõel. 

PÕHJAÕNG EHK TONKA. Kuni 2000-ndate aastate alguseni oli põhjaõng ehk tonka meie kiirevoolulistel ja sügavatel jõgedel, nagu Pärnu ja Emajõgi, peamine püügiriist. Ma ei räägi kõige primitiivsematest riistadest, mis koosnesid mutrist raskuse asemel ja konksudest. Sellist püügivahendit peeti möödunud sajandi lõpul juba aegunuks ja perspektiivituks. 

Nüüd aga teeme juttu põhjaõngest, mis on nagu kord ja kohus teeninud vähemalt kaht põlvkonda püüdjaid suure, põhjas elutseva kala püügil. Selle kohustuslikeks elementideks olid suhteliselt tugev kaheosaline ritv pikkusega 2,3–2,7 m, Nevskaja tüüpi inertsrull monofiiliga 0,4–0,5 mm, kaks-kolm konksu suuruses nr 6–8 ja lipsudega pikkusega 25–40 cm, mille läbimõõt 0,25–0,3 mm. Lisaks pliiraskus, sageli valatud supilusika vormi, kaaluga mitte vähem kui 100 g. 

Konksu otsa läks ööuss või sõnnikuussi pundar. Kalapüügieeskirjaga lubatud kolm tonkat virutati perspektiivses püügikohas sisse erinevatele kaugustele, ritvade tippudesse kinnitati signalisaatorid – kellukesed. Ritv asetati püügile võsast lõigatud hargile maksimaalselt püstisesse asendisse, nii jäi väiksem kogus tamiili veevoolu mõjutada. Raskus hoidis sööda kindlalt paigal, kuid lähtuvalt pealiini läbimõõdust oli see tänases mõistes üsna muljetavaldav, 100–160 g. 

Ritvade vahe kaldal oli 5–10 m. Rakendused visati erinevatele kaugustele: ühe ridva tina lennutati jõe vastaskalda randi alla või lihtsalt piisavalt kaugele, nii 50 m. Teise tonka tina visati lähemale, kolmanda oma aga üsna oma kalda lähedase randi alla. Sel moel oli võimalik rakendusi pidevalt ümber visates kindlaks määrata, kus istub või liigub suur kala. Kui see oli selge, visati kõik kolm rakendust perspektiivsesse kohta. Nii vähenes püütava ala läbimõõt 2–3 meetrini.

On selge, et selline tänapäevases mõistes robustne rakendus ei andnud edasi kala õrna võttu. Ridva ots andis märku vaid sellest, et kala on otsa haakunud ja üritab meeleheitlikult vabaneda. Raske tina ja söödast välja ulatuva teravikuga suured konksud soodustasid iseeneslikku haakumist. Panused olid tehtud vaid suurele kalale. 

Kui konksud söödastati maimu või valge kala tükiga, võis saagiks langeda ka angerjas või koha. Nende kalade püügiks on ka tänapäeval selline rakendus kõige efektiivsem. Feederiga jännata puudub siinkohal tarvidus. 
Edasi lugemiseks telli ajakiri Kalale