Kuidas kalapüügiga viimasel ajal lood on? Saateikkaniitihtipüüdma, kui süda lustib?

Pean tunnistama, et olen hakanud märksa vähemkalalkäimakuivarasematel aastatel. 90ndatel sai ikka iga nädalkalale,vahelkakaks korda. Harva, kui jäi nädalavahetus vahele. Kuimanüüdkuuskorra kalale saan, siis on hästi. Intensiivsus onlangenud,agaegama ei põe ka enam, et kalale ei saa. Kui põeks,siisoleksvalus.(Muheleb.)

Kõik me unistame ju ajast, mil jääd lõpuks pensionile–kussiissaab hakata kalal käima...

Olen väga innukalt tegelnud mitme asjaga, kasvõiseesuurkalaraamat võttis üle kahe aasta tööd. Sõpradega,kellegamakooskäin, on sama lugu, nemadki jäävad aina vanemaksjakäivadharvem.Võiks ju arvata, et kui oled pensionär, et missiismuudteha,muudkui kalal istukski. Minu puhul ontegelikkusteistsugune.Mulei ole pensionärina paraku raasugi vähemtegemist,kui olienneametlikult pensionile jäämist.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Kalale